Kuna A on hetkel veel laagris ja tema Florasse kirja saatis, siis hetkel ei tea ma ikka veel mitte midagi.
Omfg kuidas ma tahaks teada, mis sellest saab! Ma suren teadmatusesse.
Suurim tänane uudis on aga see, et mu isa läheb 90% kindlalt Saksamaale tööle. Essenisse ja selle ümbrusesse. Positiivne on see, et siis saab natuke lahedamalt elada jälle + vahel saaks siis isal Essenis külas käia^^ ma pole kunagi Saksamaal käinud tegelikult^^
mul ema esimene lause mulle oli: "Hispaania jääb ka siis nii palju lähemale." Eeee... like I don't know that? xD

"I keep forgeting. Keep forgeting how it hurt so bad. Can't remember how you made me sad. I don't wanna feel like that. Don't know what you've done to me. Keep forgeting how it hurt so bad. Can't remember how you made me sad. Try to make it easy so I just forget you. Throwing away the memories, don't care about the history. Won't know you the next time I see ya, I think i'm getting amnesia." Dima Bilan - Amnesia

Kuidas ma seda teha tahaks, kuid see ei ole nii lihtne, kui enamus inimesi arvab. Ei ole, et lihtsalt sõrmenips ja amneesia. Ma olen nii kaua üritanud unustada. Alustada uuesti. Elada. I just can't. Simplemente no puedo. Es muy, MUY difícil.

"A verdadeira amizade, deixa marcas positivas, que o tempo jamais poderá apagar." - Tõeline sõprus jätab märke, mida aeg ei suuda kustutada.

(portugali keel btw xD mu sõbranna L on nimelt portugallane, Lissabonist.)

See ütleb kõik. Tõelist sõprust ei saa unustada.

¡un besazo!
T

Ma armastan kiirust. Tunda tuult puhumas mu juustes ja adrenaliini pekslemas mu veres. Õhu survet mu kopsudele nii, et on pea-aegu võimatu hingata. Õhk surub mu vastu kokpiti seljatuge ja see muudab võimatuks pea ja käte liigutamise. Mina teen seda kõike: hingan ja pean liigutama käsi ning pead. Võib-olla enamus inimesi ei arva, et kokpitis istumine erilist kehalist pingutust nõuab, aga nad ei tea midagi. Mul peavad olema täiuslikud õla- ja kaelalihased, et suuta üldse sõita. Aga mis siis? Ma armastan sõitu.

Katkend minu hetkel uusimast nimetust jutukesest, mida ma ise kutsun hetkel nimega "Kiirus". Kas sellest üldse midagi tuleb ei tea...

Ma olen alati mõelnud, et peaks oma mõtted blogisse üles panema nagu teevad seda osad mu sõbrannad ja tänu M soovitusele hakkan ka mina oma blogi pidama. Iseasi muidugi kui tihti ma siia postitan...
Täna käisin ma oma onu sünnipäeval. Me pidime sinna ööseks jääma, aga kuna mul oli surmigav, siis ma palusin empsi, et ta mu koju tooks. G jäi koos minuga koju ja, jumal tänatud, sain ma ta kohe magama.
Ma tean, ma pole just kõige noorem, aga mul tuli selline crazy idea, et ma proovin saada FC Florasse. Ma olen alati tahtnud mängida jalgpalli ja võrreldes klassikaaslastega olen ma väga hea, aga no need on ju klassikaaslased.
Kui ma ka sinna saan, siis kaasneb sellega üks ülioluline muudatud: ma ei saa enam flamencoga tegeleda ja ma ei tea, kas ma suudan seda. See on minu jaoks nii oluline.
Hispaania keelt õpin ma loomulikult edasi, see pole probleem, aga flamenco... ma ei tea...
Samas see Flora on kõigest oletus veel, so... veel on vara muretseda =^.^=
Ma, üle pika aja, kirjutasin edasi oma hetke-tööd, millel puudub veel nimi ja, kas sellest üldse midagi saab on ka küsimus x) ma pole midagi nii ammu kirjutanud... tõsiselt.
Peale selle... ma ootan juba pikemat aega, et saada endale offcial Morfeo staatus! =^.^=

¡un besito para todos!
T