Ma olen pro, alati olnud ju ;)
Ainult mina suudan kaotada kaks kõige kallimat inimest ühe hetkega.
Millega ma selle ära teeninud olen? Vb on neil õigus öeldes, et ma pole midagi väärt, et ma olen omakasupüüdlik, ülbe, vastik ja mida kõike veel. 'Backstabbing manipulative bitch' to be correct. Bitch vb, aga backstabbing ja manipulative? sellega ma ei tahaks nõustuda.
Jah, tunnistan, rääkisin talle, et olin haiget saanud. Aga seda sellepärast, et vajasin sõpra, mitte sellepärast, et kellelegi haiget teha.
Ma hoolin temast, ma ei oleks suutnud teda ära kasutada. Pealegi pole ma eriti kättemaksuhimuline.
Tema enda sõnad on, et 'tema ei rääkinud minuga ka'. Mitte ei olnud asi minus.
Ma alati muretsesin, kas tal on ikka sõpru, kas ta on ikka õnnelik. Et ta kunagi üksi poleks...
Kas ma oleks üleni värisedes nagu haavaleht andeks paluma läinud? Pisarsilmi vabandust palunud? Peale poolt aastat?
Ja kui ta ei tahtnudki mu sõbranna olla, nagu mulle öeldi, siis miks üldse andeks anda? Ja veel öelda, et "no-one knows I lost my soul long ago. hm, vb tõesti siis kui ma jäin pm korraga ilma sinust ja T'st."
vb see oli vale nagu mulle öeldi. vb oli see kõik vale. aga mina uskusin teda. alati olen uskunud. kuid mulle ei mahu pähe, miks anda andeks, kui seda ei mõelda? kui seda tegelikult ei taheta?
Ma lootsin nii palju. Lootsin, et pärast leppimist läheb mu elu jälle rööpasse tagasi. Ei lootnud ma, et võidan ta usalduse kohe tagasi. Mõtlesin, et olen kannatlik, väldin tülisid. Käisin kui noateral. Hoidsin oma arvamuse endale, et mitte teda vihastada. Nii kartsin, et rikun kõik, mida nii hoolega üritan uuesti üles ehitada. Lootsin järgmine suvi temaga Hispaaniasse minna, sest ta on ainus inimene, kellel sellega mingisuguseid takistusi pole. Et ta ei hakka oigama, et ikka ei suuda vanemaid maha jätta või, et ikka nii kaugel ja mida veel...
Nii palju siis sellest.
Mis mulle jäänud on? Minu mõttetu unistus Hispaaniast? Ja kurbus?
Te peaksite mind nägema, mul pole silmad kunagi nutmisest nii paistes olnud. Näen välja samasugune nagu Felipe pärast operatsiooni... silmad pea-aegu kinni paistetanud. Ja täna tuleb veel õe sõbranna siia^^
Miks ainult minuga nii läheb? Miks mina õnnelik olla ei saa? Miks minu lootused alati purunevad? Mida ma nii halba olen teinud, et selle ära teeninud olen?
Kõige parem relv teise inimese hävitamiseks on panna inimene iseennast vihkama. Nad said sellega ülihästi hakkama. Ma vihkan end... jälestan. Vb ma poleks pidanud rääkima... aga ma vajasin sõpra, kes mind toetaks ja V oli täiuslik. Ta tundis mulle kaasa... kõik teised ütlesid, et: 'saa üle juba!!!'
Ma ei pole kunagi üritanud teda kellegi vastu pöörata. Pealegi ta ei suhelnud T'ga juba ennem kui mina temaga suhtlema hakkasin.
Ma armastan neid kõiki kolme. Kui müstiline see neile ka ei tundu. Ja ma ei ole kunagi üritanud mitte kellegi elu ära rikkuda. Milleks? Mida see mulle annaks? Eriti kui ma ise selle all kannatan?

Mucha suerte a todos!

Pisaratega,
T