Pärast kõik seda eelnevat (millest ma ka juba kirjutasin ofc) on mul imelikud vastandlikud tunded.
Mul ei ole olnud muidugi aega selle peale eriti mõelda, mis on tõenäoliselt hea. Ainuke koht, kus ma asjade üle järele mõtlesin oli bussis, tavaliselt trennist tulles, kui juba pime oli.
Ma ei ole õnnelik, ei, aga mul on siiralt hea meel, et see läbi sai. Ei hakka mina enam end nii alandama nagu varem. Milleks? Nagu ma omal nahal tunda sain, siis ei olnud sellel niikuinii mõtet. Kui nad tahavad, tulgu, palugu andeks. Ma annaks ka, ma ei pea viha. Mis on ka imelik, aga tõsi. Milleks end sellega põletada? See ei annaks mulle midagi juurde. Pealegi pidi ju vaenlastele (mitte, et ma neid oma vaenlasteks peaks xD ) andeks andmine nende endi jaoks kõige hullem olema. Nende rist kanda.
Kui T'l ka milleski õigus oli selle kõige juures, mis ta mulle kõik ütles, siis selles, et "Tipus saab olla vaid üksi." Varem ma ei paistnud sellest lihtsalt aru saavat. Mulle on alati sõbrad olnud need, kellele ma toetan, kellelt ma oma jõu saan. Aga inimmõistust on nii lihtne petta. See usub kõike ja muudab asja 3 korda hullemaks, kui see tegelikult on. Mõtleb enda jaoks probleeme välja.
Ja teeb ülekohut. Teistele.
Sõnad teevad tavaliselt rohkem haiget, kui paar head paremhaaki.
Ma peaks elama ainult endale, mitte teistele nagu ma seda tegin varem. Tundsin alati kaasa... elasin teiste tunnetele väga kaasa, sest minu enda jaoks on see kõige olulisem. Ootasin seda ka teistelt, aga ma ei osanud oodata, et teistel on võib-olla suva. Nad ei tahagi võib-olla teada, mida ma tunnen ja miks. Ootasin neilt ehk liiga palju. Pidasin seda samaks, mida nemad minult ootavad.
Ja nad nüüd ootavad, et ma oleksin see kahe aasta tagune tüdruk. Nii naiivne ja rumal. Ta ei teadnud, kui julm võib maailm olla. Kui julmad võivad inimesed olla, sest ta polnud kohanud kedagi, kes talle meelega haiget teeks.
Võib-olla ma teen nüüd mõnele ülekohut, aga see on täpselt mida ma mõtlen. Meelega haiget tegema.
Ja ülekohus. Ma tunnen küll nagu oleks mulle ülekohut tehtud. Minul ei lastud rääkida. Sest "kaks pead on ikka kaks pead". Ja üks neist polnud asjasse isegi segatud! :O Tal ei olnud vähimatki aimu, mis tegelikult toimus.
Mis mulle jäänud on, kui tundub, et sõbrannad on nii kaugeks jäänud? Ja need, kes lähedasemad olid lihtsalt ei osutunud sellisteks nagu ma neid pidasin :/
Jääb jälle ainult üks põhimõte: kool lõpetada, hispaania keel selgeks saada ja flamencos edasi areneda. Ja siis ära minna. Siit. Kaugele.

No besos,
T