Istusin just natukene aega tagasi rõdul, teki sees, ja lugesin raamatut.
Täiesti lampi tuli igatsus Tapa kodu järele... selle nõukogude-päraselt täisistutatud aiast ja telliskivi majast. Helerohelisest hekist, maasikapeenardest ja lugematutest marjapõõsastest.....õunapuudest, mille küljest ma alati suviti tooreid õunu 'varastasin'. Ma ei ole seal nii ammu käinud, aga mäletan seda hästi selgesti... kõiki kolme maja meie aias... garaaže ja sauna... isegi lillepeenraid. Ma olin seal kunagi õnnelik.
Nii tahaks sinna minna ja ega mind miski muu ei takistagi kui see, et üksi ma ei taha... ma ei tea, mis mind seal ees ootab. Allakäinud vanaema? Kas temast sai järjekordne meie suguvõsa reegel? Oleks, et ei saanud... See seal on ju minu kodu... minu. Mitte küll enam seaduslikult, sest U on sitapea, aga ikkagi... osa peaks siiski minu olema... põhimõtteliselt.
Ei tea, kas mu sugulased on juba mind unustanud? Ja naabritädi? Tahaks loota, et ei ole :/
Samas sellest on juba nii palju aega möödunud, millal ma seal viimati käisin... ma olin siis umbes 10 või 11...