Ma olen väsinud. Kummaline, sest kohe saab läbi 3 kuud puhkust, aga nii see on.
Kuidagi... Ma ei tea.
Ma ei ole suvel tegelikult mitte midagi teinud. Absoluutselt mitte midagi. Seriously.
Ja ma olen nii tüdinud, väsinud kõigest.
Teisipäeval algab kool. Ma ei taha seda, paljas mõte selles tekitab masendust.
Kolmapäeval kell 19.00 on mul flamenco. Suurte rühm. Mis tundeid tekitab olla almost professional? Mitte mingisuguseid. Võiks arvata, et ma ootan flamencotrenne ja, et ma naudin neid... ei. Ma ei oota neid, ma ei taha, ma ei viitsi, see ainult tüütab mind.
Hispaania keele tunnid algavad neljapäeval kell 17.00... milline õnn. Not. Ka see ei paku pinget, pigem nagu: do I have to go? Do I have to study? Jah, Triin, you have to study. Pean, pean... ja vist tahan ka. Sm, ofc, ma tahan keelt osata jms, aga... ma ei taha... ma tahaks olla kodus, teha mitte midagi, olla... või isegi oleks parem mitte olla.
11. klass... 2 aastat ja see eluetapp saab läbi. Kui lühike ja samas nii jaburalt pikk see tundub. Igavik ja samas... riigieksamid on nii lähedal... eriti kui ma midagi sel õppeaastal ära teha tahan.
Eile linna minekuks bussi oodates nägin ma jälle ühte tüüpi. Kes mind kind of ahistab. Ma ei tea, kuidas ta aru ei saa, et ta ei huvita mind. Mitte kõige vähematki. Pigem oma pealetükkivusega tekitab minus jälestust. Kui lollid võivad inimesed olla.
Emps kaalub järgmiseks õppeaastaks Soome kolida. Soome! Minu reakstsioon oli pretty much: :O:O:O:O:O:O:O Ei! Minu esimen mõte oli: Ma ei suudaks oma kullakallitest nii kaugel olla. Ei.
Vb emps oleks nõus mulle mingi ühetoalise siia Sauele üürima, kui ta tõesti minna tahab... Mina ei taha. Ma ei taha Soome. Ei taha. Ja selleks ajaks olen ma piisavalt vana, et ise otsustada. Ma olen siis 18. Ja tema ei saa mind kuhugi minna sundida.
Samas üksindus... ma oleks siis ju täiesti üksi. Ma võin kannatada kõike muud kui üksindust. Täiesti üksi olla... ma ei suudaks vist.
Ma olen nii tüdinud muretsemast teiste pärast. Tundmast kaasa, toetamast. See on see, mida ma tahan teha. Olla olemas. Alati. Aga kui minul endal ei ole kellegagi oma muresid/tundeid/rõõme/mõtteid jagada, siis tunnen end nii... kurnatuna. Ja samas olen ma alati valmis kuulama teiste muresid, aitama kui võimalik, kaasa tundma...

Y no quiero caer ni perder la razón
sólo quiero sentirme mejor.
(Volver a empezar - El Sueño de Morfeo)
T