Lo siento, me siento vacía por dentro no hay nada.

Emmm... mu vanaema on surnud. Yea, that's it, I've said it... or rather... I've written it.
Mul pole enam ühtki vanaema... võõrasvanaemagi mitte! Jäänud veel vaid vanaonu/vanaisa ja ei tea kui kauaks tedagi on... Noh, okei ema isa on elus, aga vanaisa talle öelda? Minu jaoks on ta täiesti võõras. Ta on nagu: "Kelle tütar sa oled?" "M'i." "Oo, siis ma olen ju su vanaisa!"
Samas Tapa-vanaema oli siiski vanaema.
Nii ei ole küll ilus öelda, eriti nüüd, aga ma isegi pooleldi nagu ootasin, et keegi helistaks ja... no ta oli siiski alkohoolik. Aga ka mu vanaema.
Ma olin ta silmarõõm^^
Ja mu lapsepõlv möödus Tapal sugulaste ja naabripoisiga mängides... ei unusta seda kunagi.
Vanemad leiavad, et tema kremeerimisele on imelik minna, kuna nad kunagi läbi ei saanud, aga samas... ta oli ju ikkagi meie vanaema.
Samas ei tea ma, kas ma üksi minna tahan...
Nutsin natuke... ja kõige kummalisem on, et tema kaotamine ei teinud nii haiget kui... noh... ütleme ühe teise. Ja see teine on v ä g a g i elus veel :/
Ikkagi on minu jaoks kummaline, et teised sellest erilist numbrit ei tee... oli ta kes oli, aga ta oli ikkagi mu isa ema. Minu vanaema. Meie vanaema.
Ja Sa ei saa kunagi teada, mis minust vahepeal saanud on... Sa ei tea isegi, et ma flamencoga tegelen... rääkimata siis hispaania keelest ja soovist Hispaanias elada... nüüd ei saa Sa kunagi teada... ma jäin hiljaks.

T